Kui mees metsast on piisavalt hea, et rahvuslikel meistrivõistlustel kohta nõuelda, kõlbab tal ka EPL liikmelisus ära vormistada ning endale ametlik purjenumber võtta. Kokkuleppel Purjelaualiidu juhatuse ja võistluste korraldaja vahel saab uusi liikmeid võistluspaigas vormistada (või maksu tasumise unustanute liikmelisust uuendada).

Mis osas võiks kaaluda reegli leevendamist, oleks, et EMV-l saavad väljaspool Eesti Meistri arvestust võistelda ka teiste riikide residendid, kes kuuluvad oma kodumaal IWA, IFCA ja ISAF liikmelisust omavatesse rahvuslikesse purjelaualiitudesse.

Paluks argumente, miks on vaja lubada EMV tasemega võistlustel starti mitte organiseerunud võistlejaid, kui neil mitte organiseerununa nagunii puudub perspektiiv edasi liikuda?

Eelmisel aastal veivi võistlustel tuli päris mitu meest metsast, kleepisid teibiga purjele ajutised numbrid ja võistlesid. Ja võistlesid hästi. Ühesõnaga sellised “avastamata” talendid on metsas olemas ja EPL liikmelisust peale surudes neid küll sealt välja ei meelita.

“Otsus, mis eesti purjelauavõistlustel osalemise kohta kunagi sai tehtud, tulenes vajadusest üldse kedagi võistlema saada, sellest ka niisugune rahvajooksu-mentaliteet, et tulge aga kõik ja kui üle finišiliini ei saa, proovige vähemalt üle stardijoone kukkuda. Nüüd aga, kus teatav tase on olemas ja võistlused igas klassis siiski toimuvad, võiks lahku lüüa tiitlivõistlused ja rahvaspordiüritused. Oleme siin mitme rahvusvahelist kogemust omava purjelauduriga arutanud ja võrrelnud, kuidas asi mujal käib. Tegelikult tuleks nõudeid veel karmistada, muuhulgas hakata näiteks ka varustust üle mõõtma-kaaluma, nõuda võistlejatelt kindlustust jne. Välisvõistlejad, näiteks soomlased muide peavad enesestmõistetavaks, et nad on oma kodumaa spordialaliidu liikmed et nad üldse tohiks kusagil ametlikel võistlustel startida.”

See lõik kehtib pigem teiste klasside kohta. Freestyle ja veivi võistlustel pole küll kunagi erilist tunglemist märganud.

“Jah, teoreetilselt on mõnedel tippvõistlustel võimalik startida spordialaliidu liige olemata. Aga see läheb võistlejale väga kalliks, sest mitte-organiseerunud võistlejalt võetakse päris kõva lisatasu. Ja lisaklausel võib olla, et arvestusse nende tulemused ikka ei lähe. ”

Seda loen normaalseks, et mitteliikmele on võistlustel osalemine kallim kui liikmele. Võistlustasu võiks olla mitteliikmele isegi suurem kui liikmeks astumise tasu. Asi ei ole siiski rahas. Asi on põhimõttes. Just nimelt peab olema mehel metsast võimalus tulla ja lammutada. Võib ka juhtuda, et mõni EPL liige on unustanud liikmemaksu tasumata seega ta ei ole Purjelaualiidu liige. Ja ta ei saa ka uuesti liituda kuna “Purjelaualiidu juhatus vaatab avalduse läbi järgmisel koosolekul pärast sinu avalduse ja liikmemaksu jõudmist EPL-i. ”

“Mis puudutab vabastiili, siis siin on oma maa rahvusliku spordialaliidu liikmelisuse nõue veel arusaadavam. Kui tuleks kohale näiteks mõned kõvad välismaalased, kes meie tüübid kohe esimestes hiitides välja kukutavad, nii et meie mehed omavahel sõitma ei pääsegi, siis mille alusel lõpuks Eesti Meister valitakse?”

See on nüüd küll protektsionism ja see ei vii kuhugi. Õigemini viib küll aga tagasi. Ala arengule tuleb ainult kasuks kui võisteldakse maailma tasemel sõitjatega. Muidu võib jäädagi oma naba imetlema ja purje keerutama ja backwindjibega freestyle võistlusi võitma. Meenutan jällegi ühte veivi võistlust kus 2 PWA taustaga soomlast võtsid küll esimese ja teise koha kuid see ei seganud välja selgitamast Eesti Meistrit. Samas Eesti veivi võistlejate tase tõusis oluliselt pärast seda.

Otsus, mis eesti purjelauavõistlustel osalemise kohta kunagi sai tehtud, tulenes vajadusest üldse kedagi võistlema saada, sellest ka niisugune rahvajooksu-mentaliteet, et tulge aga kõik ja kui üle finišiliini ei saa, proovige vähemalt üle stardijoone kukkuda. Nüüd aga, kus teatav tase on olemas ja võistlused igas klassis siiski toimuvad, võiks lahku lüüa tiitlivõistlused ja rahvaspordiüritused. Oleme siin mitme rahvusvahelist kogemust omava purjelauduriga arutanud ja võrrelnud, kuidas asi mujal käib. Tegelikult tuleks nõudeid veel karmistada, muuhulgas hakata näiteks ka varustust üle mõõtma-kaaluma, nõuda võistlejatelt kindlustust jne. Välisvõistlejad, näiteks soomlased muide peavad enesestmõistetavaks, et nad on oma kodumaa spordialaliidu liikmed et nad üldse tohiks kusagil ametlikel võistlustel startida.

Tegelikult ei saa ka eesti sportlased välismaal minna suvalisele võistlusele ja teatada, et “me oleme Tallinnast”, startimise eeldus on, et nad on Eesti rahvusliku spordialaliidu liikmed. See, et mõned Purjelaualiitu mitte kuuluvad eesti sportlased on välismaal starti lubatud, tuleneb lihtsast asjaolust, et korraldajad EELDAVAD, et kõik eesti purjelauasportlased on Eesti Purjelaualiidu liikmed. Sest EPL kuulub rahvusvahelistesse klassiliitudesse ning on ära maksnud rahvusvahelised klasside liikmemaksud (seda kontrollitakse). Ja ega sportlane ei hakka registreerimislaua taga täpsustama, et “jah, ma olen EST-xxx, aga see number on lihtsalt lambinumber, sest tegelikult imeb Eesti Purjelaualiit täiega ja ma pole selle liige, aga olen väga kõva surfaja ja tahan sellepärast ikkagi startida”.

Jah, teoreetilselt on mõnedel tippvõistlustel võimalik startida spordialaliidu liige olemata. Aga see läheb võistlejale väga kalliks, sest mitte-organiseerunud võistlejalt võetakse päris kõva lisatasu. Ja lisaklausel võib olla, et arvestusse nende tulemused ikka ei lähe.

Mis puudutab vabastiili, siis siin on oma maa rahvusliku spordialaliidu liikmelisuse nõue veel arusaadavam. Kui tuleks kohale näiteks mõned kõvad välismaalased, kes meie tüübid kohe esimestes hiitides välja kukutavad, nii et meie mehed omavahel sõitma ei pääsegi, siis mille alusel lõpuks Eesti Meister valitakse?