Kõikidest üritustest, mis toimuvad merel, tuleks eelnevalt (vähemalt 3 päeva enne, aga hea oleks anda ülevaade sündmuste kalendrist ka hooaja alguses) informeerida vastava piirkonna merevalvekeskust. Eesti territoriaalveekogud on järelevalve ja päästeteenistuse korraldamise mõttes jagatud kolme gruppi, vastavalt ürituse toimumise piirkonnale tuleks siis informeerida:
1. Põhja-Eesti Pääste – ja koordinatsioonikeskus Tallinnas, tööpiirkond on Soome laht.
2. Lääne Eesti ehk Kuressaare Merevalvekeskus, piirkonnaks Dirhami tipust kuni Läti piirini ehk kogu Läänemere piirkond.
3. Lõuna Eesti Päästekeskus, mis tegeleb Peipsi, Pihkva ja Võrtsjärvega.

Eelteavitamine peaks andma ülevaate mis üritus toimub, millised on korraldajapoolsed turvameetmed (kas päästevest on kohustuslik, kas on olemas turvakaater või kaatrid jne), kui suur on prognoositav osalejate arv ja kindlasti ürituse korraldaja nimi ning kontaktandmed. Ürituse toimumise päeval peaks veelkord teavitama täpsest tegevusplaanist ning kui võistlus lõppenud, oleks viisakas teatada, et kõik on turvaliselt kaldal tagasi.

Et enamus süsta-kajakisõitjaid ja ka lohesõitjaid-purjelaudureid hoiab reeglina üsna kalda lähedale, lepiti päästjatega kokku, et korraldamisest teavitamisel kehtib poole miili reegel. See tähendab, et kui kogu üritus korraldatakse nii, et osalejad ei lähe kaldast kaugemale kui pool miili, piisab ühekordsest eelteavitamisest ning vahetult enne sündmust enam täpset tegevusplaani päästjatele edastama ei pea. Siiski soovitatakse arvestada tuule suunda, triivi ja lainetust, mis võivad osalejad algselt planeeritud piirkonnast eemale kanda.

Pikemate matkade puhul (näiteks Soome, saartele, üle järvede vms), mis on kaasaegsete lohede-purjelaudade ja süstade-kajakkidega järjest lihtsamad ja seetõttu ka populaarsemad, soovib Merevalve keskus kindlasti eelnevat teavitust ka siis, kui tegemist on ühe inimese individuaalse ettevõtmisega.

Kui Päästeamet hindab ilmaolusid liiga riskantseks või teatab, et teatud situatsioonides ei ole päästetööde tegemine võimalik, tuleb kaaluda ka ürituse ärajätmise või edasilükkamise võimalust. Samuti tuleb arvestada faktiga, et kui päästeteenistus on juba välja kutsutud, siis tuleb täielikult alluda päästjate korraldustele ja igasugune edasine isetegevus on siis keelatud.

Lepiti ka kokku, et kõikidel veespordialastel koolitustel on kohustuslik anda infot turvareeglite kohta, samuti edastada seda infot organisatsioonide liikmetele.

TURVAREEGLID on lihtsad:

JAGA INFOT.
Kui lähed merele, siis esimene reegel on, et keegi kaldal peab teadma, mis piirkonda lähed ja kui kaua plaanid merel olla. Veendu, et kaldale jääv kontaktisik teaks, kuhu vajaduse korral helistada (112 või piirkondlikud päästekeskused) ning oskaks anda päästeoperatsiooni korraldamiseks piisavat infot. Õnnetusest teataja peab suutma vastata järgmistele küsimustele 1. Mis juhtus? 2. Kus juhtus? 3. Millal juhtus? 4. Kas inimesed on ohus?

TEE KÕIK, ET OHTU VÄHENDADA.
Vali sobiv riietus, hoolitse, et oleksid märgatav ning kontrolli päästevahendite olemasolu ja kasutamist. Väga oluline on veeriietus (ehk kalipso).  Surfarid reeglina kalipso kasutamise nõuete vastu väga ei eksi, küll aga kajaki- ja süstasõitjad. Tavaliselt tuleb vees abi oodata 15 min kuni 2 tundi, seega tuleb end see aeg elus hoida. See tähendab, püsida pinnal, säilitada kehasoojus ning olla päästjatele kergelt märgatav. Et enamus tootjaid kasutab riietuse puhul tumedaid või valget värvi, siis on hädasolijat veest raske leida. Seega tasuks mõelda enda nähtavamaks tegemise peale. Päästevest on merel kohustuslik ja selle mittekandmine karistatav. Päästealused on varustatud ka temperatuuri anduritega, ning väike riba helkurit päästevesti seljal aitab tohutult palju kiirendada inimese leidmist veest nii öösel kui päeval. Samas soojusandur ei pruugi märgata kalipsos inimest kui tal on kapuuts peas ja ta on näoga allapoole. Seda läbi kapuutsi soojaanduriga otsingut plaanivad päästjad helikopteriga Tallinna lahel veel testida, et anda täpsemad juhtnöörid, kuidas temperatuuriandurile paremini nähtav olla.

Õnnetustest teavitamist kiirendab, kui merel on kaasas veekindlas pakendis mobiiltelefon ja/või raadiosaatja, abiks on GPS.

Lisainfona andis Päästeamet veesportlastele teada, et lähema aasta jooksul on plaanis paigaldada hulk merevalve kaameraid: Ristna, Sõrve säär, Pärnu laht, Dirhami, Nõva, Roosta piirkond. Põhja piirkonnas on neid kaameraid juba rohkem, näiteks kogu Tallinna laht ja lähisaared on juba täna kaamerate abil jälgitavad.

Lisaks teatas Päästeamet, et kokkuleppel korraldajatega on võimalik, et kütuseraha eest osaleb Päästeameti kaater üritustel turva-, märgi- või kohtunike kaatrina, sel juhul täidaks nende tegevus ka ennetusmissiooni.

Pirital on tähistatud ametlik supelrand ja selle juurde kuulub supluseks ette nähtud ning vastavalt piiritletud veeala, kus veesõidukitega liiklemine (mille hulka kuuluvad vaieldamatult nii purjelaud kui lohelaud) on keelatud ja see fakt vaidlemisele ei kuulu. Probleemiks on aga surfajad, kes siiski suplejate alas sõidavad ja ujujatele ohtlikke olukordi tekitavad. Suplejatelt tuleb nii rannavalvele kui linnavalitsusele palju kaebusi ning olukord vajab lahendamist.

Rannavalvet korraldava G4S tegelaste sõnul saavad nad aru, et Pirita rannajoone kuju tõttu ja seal valitsevate tuulesuundadega kipuvad algajamad surfajad ujujate tsooni kanduma, kuid see ei vabanda seaduserikkumist – siis tuleks õppida kusagil mujal.  Aga rannavalvuritele  ja puhkajatele käivad eriti närvidele need surfajad, kes sõidavad ujujate tsoonis mitte hädaolukorra tõttu, vaid lõbu pärast ja süstemaatiliselt. Turvafirma esindajate kinnitusel on nad sellistele korduvalt käinud märkusi tegemas, kuid tulemuseta: surfajad sõitvat rannavalvel lihtsalt eest ära ja kui kaater läinud, tulevad ujujate tsooni tagasi. Veeseaduse rikkumise eest aga saab karistuse määrata mitte rannavalvur, vaid keskkonnainspektor, seepärast ei ole rannavalvel mõtet rikkujaid ka kaldal taga ajada või autode järgi tuvastama hakata. Keskkonnainspektorid arvasid, et oleks naeruväärne saata oma kalakaitsekaatrid Pirita supelranda huligaanitsevaid surfajaid püüdma ja trahvima. Nii leitigi, et kui surfajad ise omakeskis distsipliini kehtestada ei suuda, on ainus lahendus Pirita rannas surfamine täiesti ära keelata ja/või supelrannas sõitmise keelu eirajate jaoks merre füüsilised tõkked paigaldada. Sest tõsiste traumade oht on surfaja ja supleja kokkupõrkel teatavasti täiesti olemas.

Selgitasime surfajate seisukohti. Et tegemist on tõsise spordialaga, milles eestlastel on maailmatasemel tulemusi ette näidata. Et surfamine on ka laialt levinud tervislik vaba aja veetmise viis, mille harrastajad on reeglina tsiviliseeritud ning distsiplineeritud inimesed. Tõime näiteks Pärnu, kus Pärnu surfiklubi ja rannavalve koostöös suudetakse ujujate tsoon surfivaba hoida. Kirjeldasime muude maade kogemusi, kus ujumiskohad ja surfikohad on erinevalt tähistatud ning piirangutest peetakse kinni. Ütlesime, et klubidesse ja liitudesse organiseerunud surfajad on saanud vajaliku koolituse ja instruktaaži ning vaevalt et keelatud kohtades sõidavad. Ning et me püüame ka mitteorganiseerunud surfajaid jõudumööda juhendada.

Linnavalitsuse ametnikud tegid ettepaneku tekitada uued tähistatud surfirannad kohtadesse, kus ruumi rohkem ja suplejaid vähem, näiteks Stroomi ja Kakumäe randadesse. Aga ka viia surfitegevust teistesse, vähem koormatud Eestimaa randadesse. Ja leida Pirita jaoks lahendus, mis tagaks, et konflikte ja kaebusi rohkem ei tuleks.

Koosolek lõppes kokkuleppega, et valmistame surfiliitude poolt ette omapoolsed ettepanekud olukorra lahendamiseks ning jätkame konsultatsioone.
Kõik arvamused ja head soovitused on oodatud: info@purjelaualiit.ee

PS! seda teksti kirjutades kasutasin meelega sõnu “surf” ja “surfama”, et mitte näidata näpuga ühe või teise poole. Purjelaudurid ja lohetajad on selles asjas täpselt ühel pool lauda ja kui Pirital peaks tõesti kraanid kinni keeratama, on süüdlaste sõimamisest vähe kasu.