PWA Grand Slam, Fuerteventura

Iga suvine PWA Grand Slam Fuerteventura vetes on saanud traditsiooniks ja nii ka seekord. Kindlasti oli selle aasta võistluste loosung 30. juubel. PWA ajaloos pole ühelgi teisel võistlusel nii pikka järjepidavust olnud ja see andis asjale pidulikku hõngu juurde. Niisiis anti 24. juuli avapauk vabastiili distsipliinile, kust võtsin osa ka mina. Osavõtjaid oli kokku tulnud igalt poolt. Nii uusi kui vanu ja kuna üks võistluste favoriite (Steven van Broeckhoven) ei saanud kohale tulla, oli oodatada huvitavaid tulemusi.

Mul oli hea meel jälle pildis olla, kuna 2014 suve alguses saadud vigastuse tõttu olin ma 13 kuud PWA tuurist eemal. See tähendas minu jaoks täiesti uut algust, kuna minu rank´ing oli selle ajaga nulli kukkunud. Seega olid minu vastased võrreldes eelmiste aastatega palju raskemad. Minu jaoks oli aga oluline sõita ilma vana vigastust tundmata ja näha kuidas eelneva talve baastreening ja 6 nädalane võistluste eelne treening mõju avaldavad.

Kohe esimesel võistluspäeval oli korralik tuul olemas ja see tähendas, et pärast registreerimist ja skipper´sit antakse start esimesele heat´ile, kuhu olin sattunud ka mina. Vastaseks seekord sveitsi Jeremy Plüss SUI-500, kellega olen ka eelvalt duelli pidanud (Bonaire 2014 aasta etapp). Läksin oma 4.2 Wizardiga ja powerit oli ikka korralikult. Teised olid 4.0-dega. Alustasin oma heat´i üsna kindlalt tavalise funneli´ga. Enesetunne oli hea, keha puhanud, energiat palju, aga kindlasti olin ülemotiveeritud ja juba kolmada trikiga tahtsin taevasse lennata ja panin täiega shakaga lendu. Sellele järgnes kukkumine ja nii lõin endal rütmi üsna sassi. Käed läksid heat´i keskel paksuks ja kokkuvõttes midagi korralikku ma selles heat´is ei teinud. Tunne oli natuke nagu oma esimsel sõidul–pea laiali. Hea asi oli see, et selle heat´iga läks pinge maha, mis oli väga üles krutitud, kuna olin nii ärevust täis, kuidas ma seekord sõita suudan. Kaldal tuli välja, et vastane oli umbes taolise soorituse andnud ning lõpuks oli meie vahel ainult 0,5 punkti. Oleks ma maandunud ühe ülilihtsa triki lisaks, oleksin ma edasi saanud, aga nii need võistlused kord juba lähevad. Rohkem mina see päev sõita ei saanud. Tuul ainult tõusis päeva kulgedes ja võistlejate jaoks läksid tingimused aina raskemaks. Päeva lõpuks oli esmisel kohal Kiri Thode NB-61, teiseks tuli väga radikaalset sõitu teinud Antony Ruenes F-85 ja kolmandale kohale maandus üllatuslikult aga väljateenitult Nicolas Akgazcyain F-400.

Teisel päeval alustati sõitudega kella 12.00 paiku ja mina esimeses heat´is itaalase Mattia Fabrizi ITA-991 vastu. Fabrizi vorm oli hea ja oli teada, et enda poolt tuleb väga korralik sõit teha, et edasi saada. Ühe korra olen Fabrizit ennem võitnud ja oli tunda, et poisil on tugev tung mulle seekord ära panna. Nii ka läks. Fabrizi tegi väga super heat´i. Tuul oli 4.2’le seekord täpselt paras ja tingimused olid mega head selle spot´i kohta. Ka minu jaoks oli võrreledes eelmise päevaga olukord täiesti teine. Alustasin oma sõitu kindlalt ja kuni lõpuni välja oli mõnus flow peal. Lõpuks hindamislehti vaadates olid meie punkid sisse tulles peaaegu samad, aga välja minnes olid tema punktid oluliselt kõrgemad. Panin oma varustuse telki tagasi ja jäin võistlusi vaatama. Kindlasti oli päeva naelaks belgia sõitja Yentel Caers´i triumf üle Gollito. Yentel oli täiesti on fire ja oleks kindlasti ka finaalis selle heat´iga võitnud. Gollitol oli aga haigus peal (tuulerõuged) ja seetõttu ei olnud ta päris omas elemendis. Double Eliminationit see päev lõpuni teha ei jõutud.

Kolmandal päeval tehti lõpuni esimene Double Elimination ja peeti palju sõite naistele. Uut Singelit ei alustatud, kuigi tuul oli hea. Mehed vabastati ala kell 15.00.

Neljandal päeval oli hommik õige vaikne tuule poolest. Mõõn oli kõrge ja seetõttu väga ei puhunud, aga tasapisi hakkas tuul mõõna langedes tõusma. Mina asetsesin uues Singelis 7ndas heat´is brasiilase Hugo de Sousa BRA-206 vastu. Tuul oli juba täitsa korralikult käima lülitunud ja otsustasin testida kõiki purjesid. 4.2 tundus kõige parem valik tol hetkel. Ennem minu heat´i oli aga näha, et tuul on kukkumas. Käisin 4.2te uuesti proovimas ja jäin ikkagi sellele purjele kindlaks. Kahjuks oli aga meie heat´is tõesti vaikne tuul ja alles viimastel minutitel oli tunda korralikumat powerit. Tegin siin suure vea purje valiku osas ja mingit olulist konkurentsi pakkuda ei suutnud. Langesin välja. Järgmises heat´is tõmmati juba sini-valge ruuduline lipp ülesse, kuna tuul kukkus pilvede tõttu täitsa ära. Umbes tunni pärast aga taevas selgines ja tuul tuli tagasi. Jäin võistlusi vaatama ja ega ma väga suuri lootusi uue Double Eliminationi jaoks see päev ei pannud. Siiski pärastlõunal anti meile teada, et tahetakse maha pidada uue Double Eliminationi esimsesed 8 heat´i. Mina siis 7ndas heat´is itaalase Jacopo Testa ITA-261 vastu. Rigasin 4.5 ja seekord läks valik super täppi. Varustus töötas väga hästi ja tunne oli ka hea. Tegin kindlasti oma parima sõidu nendel võistlustel, aga sellest ei piisanud, et edasi saada. Jacopo sõitis paremini ja väljateenitult sai ta edasi. Minu jaoks olid võistlused läbi. Eks natuke kurb oli, et ei suutnud ühestki heat´ist seekord edasi saada, aga see eest on uus kogemus jälle juures ja üldiselt on mul väga hea meel, et nendest võistlustest osa võtsin.

Viiendal päeval peeti maha viimased duellid ja selgitati välja võitjad. Seekord tuli võistluste üldkokkuvõttes esimesele kohale väga üllatuslikult noor belglane Dieter van der Eyken B-35. Teiseks tuli poodiumi regulaarne külaline Kiri Thode NB-61 ja kolmandaks väga väljateenitult Nicolas Akgazcyan F-400. Tore oli näha uusi nimesid esikolmikus ja et üleüldiselt hakkab uus generatsioon peale tulema. Võib-olla oleks siinkohal hea ära tuua mõned faktid vabastiiliga mitte nii kursis olevatele inimestele, et kuidas on järsku hakanud poodiumitele ilmuma ka Euroopast pärit sõitjad kui ala 5-10 aastat tagasi oli see veel üsna Lõuna-Ameerika/Kariibi pärusmaa (va Steven van Broeckhoven).

Kui varem oli puhas talent ja soodne elukoht piisav, siis nüüd on juurde lisandunud ka palju muid faktoreid. Näiteks kui paar aastat tagasi tegelesid vähesed regulaarse maapealse treeninguga, siis täna on asja üles võtnud väga paljud. Võiks öelda, et enamus sõitjaid tegeleb pidevalt enda vormis hoidmisega. Seda selleks, et vältida vigastusi ja olla piisavalt tugev uute trikkide jaoks. Kuna uued trikid lähevad aina ekstreemsemaks ja kindlasti on vaja võitjal neid osata, siis on oluline, et sõitja oleks heas vormis ja et ta suudaks vastu võtta nende trikkidega kaasnevaid karme maandumisi ja kukkumisi. Pluss on suur eelis omada eratreenereid, toituda tervislikult, omada kaasaaitavaid elutingimusi ja elada heas õhkkonnas, mis tähendab, et sõitjal on olemas suured taustajõud. Kindlasti mängib ka praegu väga olulist rolli sõitja asukoht maailmakaardil või siis sõitja võimalus nendesse kohtadesse reisida, kus on treenimiseks sobilikud tingimused. See tähendab, et asukoht peaks olema võimalikult tuuline ja ideaalis võiks tingimused varieeruda nõrgast tuulest kuni tugevani ning sildedast veest kuni karmi chopini. Nii on sõitja valmis vastu võtma võistlustel kõiksugu tingimusi. Lisaks sellele, on võitja suur eelis omada vees võimalikult mitmekülgseid ja tehnilisi trikke ja seda mõlemal halsil. Selle aasta Fuerte oli ehe näide, kuidas mitmekülgsus võitis üle visuaalse effektsuse ja see kergitas paljudes esile küsimuse, kas see on õige vabastiili arengusuund. Kuna trikid lähevad aina eksplosiivsemaks ja kõrgemaks, näiteks õhus kahekordseks (double air culo), siis tundub, et lähitulevikus muudetakse hindamissüsteemi ning põhirõhk läheb üle effektsusele. Ehk kui täna võidab see, kes suudab mõlemal halsil teha burnerit, siis tulevikus võidab see, kes teeb ühel halsil burneri, aga teisel halsil teeb selle asemel hoopis double forwardi´i. Rohkem ekstreemsust, rohkem airtime´i, rohkem adrealiini. Ma arvan, et see oleks hindamisele väga suurepärane arengusuund, sest sõitmine ise areneb niikuinii selles suunas. Olgu, hetkel kõik.

Kohtumiseni merel!
Tony Mõttus EST-21 – blog
Piltide autor John Carter/ PWA

PWA Grand Slam Fuerte meeste vabastiili tulemused.