Ranna-ala jagamine ja surfajate konfliktid suvitajatega on vana lugu. Sel sügisel tõstatus teema taas, kuna Tallinna parimas rannas, Pirital, on ruumi vähesuse tõttu toimunud mitmeid konflikte ning linnavalitsus püüab olukorrale järgmiseks hooajaks rahumeelset lahendust leida. Selleks toimus Tallinna Kommunaalametis ümarlauakoosolek, kus osalesid Tallinna linnavalitsuse, G4S rannavalve, Tallinna korrakaitse, keskkonnainspektsiooni ja muude ametite esindajad ning eksperdid. Väga esinduslik ja kõrgetasemeline seltskond, Purjelaualiidust olid kohtumisel aru andmas Jaano Martin Ots ja Toomas Jürjo, lohesurfiliidust Tarmo Klamp. Alljärgnevalt väike kokkuvõte räägitust.

Pirital on tähistatud ametlik supelrand ja selle juurde kuulub supluseks ette nähtud ning vastavalt piiritletud veeala, kus veesõidukitega liiklemine (mille hulka kuuluvad vaieldamatult nii purjelaud kui lohelaud) on keelatud ja see fakt vaidlemisele ei kuulu. Probleemiks on aga surfajad, kes siiski suplejate alas sõidavad ja ujujatele ohtlikke olukordi tekitavad. Suplejatelt tuleb nii rannavalvele kui linnavalitsusele palju kaebusi ning olukord vajab lahendamist.

Rannavalvet korraldava G4S tegelaste sõnul saavad nad aru, et Pirita rannajoone kuju tõttu ja seal valitsevate tuulesuundadega kipuvad algajamad surfajad ujujate tsooni kanduma, kuid see ei vabanda seaduserikkumist – siis tuleks õppida kusagil mujal.  Aga rannavalvuritele  ja puhkajatele käivad eriti närvidele need surfajad, kes sõidavad ujujate tsoonis mitte hädaolukorra tõttu, vaid lõbu pärast ja süstemaatiliselt. Turvafirma esindajate kinnitusel on nad sellistele korduvalt käinud märkusi tegemas, kuid tulemuseta: surfajad sõitvat rannavalvel lihtsalt eest ära ja kui kaater läinud, tulevad ujujate tsooni tagasi. Veeseaduse rikkumise eest aga saab karistuse määrata mitte rannavalvur, vaid keskkonnainspektor, seepärast ei ole rannavalvel mõtet rikkujaid ka kaldal taga ajada või autode järgi tuvastama hakata. Keskkonnainspektorid arvasid, et oleks naeruväärne saata oma kalakaitsekaatrid Pirita supelranda huligaanitsevaid surfajaid püüdma ja trahvima. Nii leitigi, et kui surfajad ise omakeskis distsipliini kehtestada ei suuda, on ainus lahendus Pirita rannas surfamine täiesti ära keelata ja/või supelrannas sõitmise keelu eirajate jaoks merre füüsilised tõkked paigaldada. Sest tõsiste traumade oht on surfaja ja supleja kokkupõrkel teatavasti täiesti olemas.

Selgitasime surfajate seisukohti. Et tegemist on tõsise spordialaga, milles eestlastel on maailmatasemel tulemusi ette näidata. Et surfamine on ka laialt levinud tervislik vaba aja veetmise viis, mille harrastajad on reeglina tsiviliseeritud ning distsiplineeritud inimesed. Tõime näiteks Pärnu, kus Pärnu surfiklubi ja rannavalve koostöös suudetakse ujujate tsoon surfivaba hoida. Kirjeldasime muude maade kogemusi, kus ujumiskohad ja surfikohad on erinevalt tähistatud ning piirangutest peetakse kinni. Ütlesime, et klubidesse ja liitudesse organiseerunud surfajad on saanud vajaliku koolituse ja instruktaaži ning vaevalt et keelatud kohtades sõidavad. Ning et me püüame ka mitteorganiseerunud surfajaid jõudumööda juhendada.

Linnavalitsuse ametnikud tegid ettepaneku tekitada uued tähistatud surfirannad kohtadesse, kus ruumi rohkem ja suplejaid vähem, näiteks Stroomi ja Kakumäe randadesse. Aga ka viia surfitegevust teistesse, vähem koormatud Eestimaa randadesse. Ja leida Pirita jaoks lahendus, mis tagaks, et konflikte ja kaebusi rohkem ei tuleks.

Koosolek lõppes kokkuleppega, et valmistame surfiliitude poolt ette omapoolsed ettepanekud olukorra lahendamiseks ning jätkame konsultatsioone.
Kõik arvamused ja head soovitused on oodatud: info@purjelaualiit.ee

PS! seda teksti kirjutades kasutasin meelega sõnu “surf” ja “surfama”, et mitte näidata näpuga ühe või teise poole. Purjelaudurid ja lohetajad on selles asjas täpselt ühel pool lauda ja kui Pirital peaks tõesti kraanid kinni keeratama, on süüdlaste sõimamisest vähe kasu.