Käesoleval kevadel ja suvel toimunud traagilised sündmused erinevatel veespordiüritustel on pannud Merevalvekeskuse ja veespordiorganisatsioonide juhid otsima viise, kuidas suurendada võistluste-ürituste ohutust ning parandada päästeoperatsioonide tõhusust õnnetuste puhul. Eelmisel nädalal kogunes Kuressaares Lääne-Eesti Merevalvekeskuses koosolek, kuhu olid kutsutud Merepääste, Merevalvekeskuse, Kajakiliidu, Purjelaualiidu ja Lohesurfiliidu esindajad, arutati koostööd turvalisuse tagamisel ning tegutsemist võimalike õnnetuste korral.
Lepiti kokku järgnevas:

Kõikidest üritustest, mis toimuvad merel, tuleks eelnevalt (vähemalt 3 päeva enne, aga hea oleks anda ülevaade sündmuste kalendrist ka hooaja alguses) informeerida vastava piirkonna merevalvekeskust. Eesti territoriaalveekogud on järelevalve ja päästeteenistuse korraldamise mõttes jagatud kolme gruppi, vastavalt ürituse toimumise piirkonnale tuleks siis informeerida:
1. Põhja-Eesti Pääste – ja koordinatsioonikeskus Tallinnas, tööpiirkond on Soome laht.
2. Lääne Eesti ehk Kuressaare Merevalvekeskus, piirkonnaks Dirhami tipust kuni Läti piirini ehk kogu Läänemere piirkond.
3. Lõuna Eesti Päästekeskus, mis tegeleb Peipsi, Pihkva ja Võrtsjärvega.

Eelteavitamine peaks andma ülevaate mis üritus toimub, millised on korraldajapoolsed turvameetmed (kas päästevest on kohustuslik, kas on olemas turvakaater või kaatrid jne), kui suur on prognoositav osalejate arv ja kindlasti ürituse korraldaja nimi ning kontaktandmed. Ürituse toimumise päeval peaks veelkord teavitama täpsest tegevusplaanist ning kui võistlus lõppenud, oleks viisakas teatada, et kõik on turvaliselt kaldal tagasi.

Et enamus süsta-kajakisõitjaid ja ka lohesõitjaid-purjelaudureid hoiab reeglina üsna kalda lähedale, lepiti päästjatega kokku, et korraldamisest teavitamisel kehtib poole miili reegel. See tähendab, et kui kogu üritus korraldatakse nii, et osalejad ei lähe kaldast kaugemale kui pool miili, piisab ühekordsest eelteavitamisest ning vahetult enne sündmust enam täpset tegevusplaani päästjatele edastama ei pea. Siiski soovitatakse arvestada tuule suunda, triivi ja lainetust, mis võivad osalejad algselt planeeritud piirkonnast eemale kanda.

Pikemate matkade puhul (näiteks Soome, saartele, üle järvede vms), mis on kaasaegsete lohede-purjelaudade ja süstade-kajakkidega järjest lihtsamad ja seetõttu ka populaarsemad, soovib Merevalve keskus kindlasti eelnevat teavitust ka siis, kui tegemist on ühe inimese individuaalse ettevõtmisega.

Kui Päästeamet hindab ilmaolusid liiga riskantseks või teatab, et teatud situatsioonides ei ole päästetööde tegemine võimalik, tuleb kaaluda ka ürituse ärajätmise või edasilükkamise võimalust. Samuti tuleb arvestada faktiga, et kui päästeteenistus on juba välja kutsutud, siis tuleb täielikult alluda päästjate korraldustele ja igasugune edasine isetegevus on siis keelatud.

Lepiti ka kokku, et kõikidel veespordialastel koolitustel on kohustuslik anda infot turvareeglite kohta, samuti edastada seda infot organisatsioonide liikmetele.

TURVAREEGLID on lihtsad:

JAGA INFOT.
Kui lähed merele, siis esimene reegel on, et keegi kaldal peab teadma, mis piirkonda lähed ja kui kaua plaanid merel olla. Veendu, et kaldale jääv kontaktisik teaks, kuhu vajaduse korral helistada (112 või piirkondlikud päästekeskused) ning oskaks anda päästeoperatsiooni korraldamiseks piisavat infot. Õnnetusest teataja peab suutma vastata järgmistele küsimustele 1. Mis juhtus? 2. Kus juhtus? 3. Millal juhtus? 4. Kas inimesed on ohus?

TEE KÕIK, ET OHTU VÄHENDADA.
Vali sobiv riietus, hoolitse, et oleksid märgatav ning kontrolli päästevahendite olemasolu ja kasutamist. Väga oluline on veeriietus (ehk kalipso).  Surfarid reeglina kalipso kasutamise nõuete vastu väga ei eksi, küll aga kajaki- ja süstasõitjad. Tavaliselt tuleb vees abi oodata 15 min kuni 2 tundi, seega tuleb end see aeg elus hoida. See tähendab, püsida pinnal, säilitada kehasoojus ning olla päästjatele kergelt märgatav. Et enamus tootjaid kasutab riietuse puhul tumedaid või valget värvi, siis on hädasolijat veest raske leida. Seega tasuks mõelda enda nähtavamaks tegemise peale. Päästevest on merel kohustuslik ja selle mittekandmine karistatav. Päästealused on varustatud ka temperatuuri anduritega, ning väike riba helkurit päästevesti seljal aitab tohutult palju kiirendada inimese leidmist veest nii öösel kui päeval. Samas soojusandur ei pruugi märgata kalipsos inimest kui tal on kapuuts peas ja ta on näoga allapoole. Seda läbi kapuutsi soojaanduriga otsingut plaanivad päästjad helikopteriga Tallinna lahel veel testida, et anda täpsemad juhtnöörid, kuidas temperatuuriandurile paremini nähtav olla.

Õnnetustest teavitamist kiirendab, kui merel on kaasas veekindlas pakendis mobiiltelefon ja/või raadiosaatja, abiks on GPS.

Lisainfona andis Päästeamet veesportlastele teada, et lähema aasta jooksul on plaanis paigaldada hulk merevalve kaameraid: Ristna, Sõrve säär, Pärnu laht, Dirhami, Nõva, Roosta piirkond. Põhja piirkonnas on neid kaameraid juba rohkem, näiteks kogu Tallinna laht ja lähisaared on juba täna kaamerate abil jälgitavad.

Lisaks teatas Päästeamet, et kokkuleppel korraldajatega on võimalik, et kütuseraha eest osaleb Päästeameti kaater üritustel turva-, märgi- või kohtunike kaatrina, sel juhul täidaks nende tegevus ka ennetusmissiooni.