Merised rõõmud. Eestis saab surfilaua vette pista igal pool

Postimehe artikkel “Merised rõõmud. Eestis saab surfilaua vette pista igal pool”

Autor: Jaano Martin Ots

• Eestis on 200 kaardistatud surfikohta, kuid merele pääseb ka mujal
• Ohutusnõudeid järgides on surfisport turvaline ja tervislik harrastus
• Alustada on lihtsam surfiklubis või koos kogenud instruktoriga

Lainelaua- ja purjelauasõidust on välja kasvanud pikk nimekiri erinevaid veespordialasid, millega
tegelemine parandab inimese füüsilist ja vaimset tervist, pakub võimaluse unustada argimured ning
tunda rõõmu loodusest ja liikumisest. Kui palju on Eestis täpselt surfispordi harrastajaid, ei ole
võimalik kokku lugeda, kuid ligikaudselt võib seda hulka hinnata surfiklubide liikmeskondade,
erinevatel võistlustel osalejate, müüdud varustuste ja surfivarustuse laenutuste kliendikäibe järgi.

Surfiharrastajaid on kümneid tuhandeid
Purjelaualiidu peasekretäri Kristel Oitmaa andmetel tegeleb purjelauaspordiga aktiivselt ehk osaleb
võistlustel ja teistel korraldatud surfiüritustel umbes viissada purjelaudurit, sadakond neist suudavad
startida ka rahvusvahelistel regattidel. Hobikorras käib merel veel ehk veel pool tuhat kuni tuhat
purjelaudurit. Eesti Lohesurfiliidu peasekretär Kristiin Oja ütles, et ka lohesurfiliidul ei ole täpset
ülevaadet lohetajate arvust, kuid hinnanguliselt on neid oluliselt enam kui purjelaudureid. Ainuüksi
lohesurfi koolituse läbib igal aastal pool tuhat inimest. Lisades surfajate hulka ka lainelauad,
aerulauad SUP ning seni veel väiksema levikuga veealuste tiibadega ehk foilivad purje- ja lohelauad
ning uudsed käes hoitavad kolmnurksed tiivakujulised purjed ehk wing’d, võib harrastajate kogu arv
küündida koguni kümnete tuhandeteni.
Rannajoont jagub kõigile

Mandri-Eesti Läänemere rannajoone pikkus on 1242 kilomeetrit. Saarte rannad kokku annavad 2551
kilomeetrit, seega on Eestis mererandu kokku 3793 kilomeetrit. Sellele lisandub veel teist samapalju
surfamiseks sobivate järvede ja suuremate jõgede randu.

Surfhouse veealade tootejuht Ain „Penny“ Härmson ütles, et Eestis leiab alati surfispordi
harrastamiseks iga inimese soovidele, varustusele ja võimetele vastava koha.
„Eesti rannajoon on liigendatud, meil on ohtralt poolsaari, lahtesid ja lahesoppe, kus on iga
tuulesuunaga võimalik leida just sobiv rand,“ kinnitas ta. Kõiki erinevaid surfialasid ka ise äärmuslikes
ilmaoludes proovinud Penny liigitab Eesti surfikohad kõigepealt selle järgi, kas seal on sile vesi või
tekib seal ka arvestatav laine ning seejärel vaatab, kas rannale on olemas korralik juurdepääsutee ja
parkla, kas on surfiklubi, kohvik või muu teenus või on tegemist inimtühja ehk metsiku rannaga.
No Work Surf Club üks eestvedajatest, Cabrinha surfilohede Eesti esindaja Laur Peedu on
kaardistanud üle 200 erineva surfamiseks sobiva Eesti ranna ehk surfispoti. Kodulehel nowork.ee on
need kõik koos kirjeldustega ka leitavad, kuid Peedu soovitab enne tundmatus kohas vette
hüppamist siiski kogenumate surfajatega vähemalt nõu pidada.
Tasub teadjamatelt nõu küsida
„Päris iga kaardil leiduva tärni juurde pole algajal mõtet omal käel proovima minna, sest kõik kivid ja
hoovused kindlasti kaardistatud ei ole. Alustada võiks ikka mõne surfiklubi või -kooli juurest või siis
leppida kokku kogenud juhendajaga, kes viib soovitud kohtadesse ja tutvustab kohalikke olusid,“

rõhutas Peedu ohutu lähenemise olulisust. Surfikohtade andmebaasi on ta kümne aasta jooksul
vähehaaval koostanud oma kogemuste põhjal ehk ta on kõik need kohad ise läbi käinud ning seal
lohesurfi proovinud.
„Mind on peale vee peal kihutamise ja trikitamise huvitanud ka lohesurfi seikluslikum pool. Mulle
meeldib käia uutes kohtades, avastada looduskauneid ilusaid randu ja uusi olusid,“ kirjeldas lohetaja.
Ligipääs Eesti randadele on tema hinnangul üldiselt hea ja vaba, vaid harva on eraomanikud püüdnud
mingeid liikumispiiranguid kehtestada. Kui autoga randa ei pääse, siis jalgsi liikumine ei ole keelatud.
„Niipalju kui mul teada on, siis on seal surfispottide kirjeldustes lisatud ka info juurdepääsu ja
eraomaniku suhtumise kohta. Aga kui kuskil ongi aed ees, siis see väga kaugele merre ei ulatu ja meri
meil eraomandis ei ole. Kui nagunii kalipso seljas on, siis võib ju vaenulikust eraomanikust mere poolt
mööda sõita,“ soovitas surfaja.
Igapäevaselt tegutsevad surfiklubid on tänaseks Püünsis, Haabneemes, Võsul, Pirital, Kadriorus,
Stroomi rannas, Haven Kakumäel, Kakumäe lahes, Kärdlas, Mändjalas, Pärnus ja Roostal. Mitmes
kohas, näiteks Haapsalus, Saaremaal ja Pärnus tegutsevad koolitajad, kelle saab koos varustusega
sobivasse randa kutsuda.
„Üldiselt on surfiklubidega rannad turvalised kohad, kus vesi on madal ja tavaoludes suurt lainet ei
teki. Sileda madala veega kohad on veel ka Topu ja Väike väin. Kevadel töötavad hästi järved, mis
kiiresti soojenevad ning kus tekib kohalik tuul, näiteks Maardu, Harku ja Võrtsjärv,“ rääkis Penny ning
soovitas algajatel surfamist kindlasti mõnes turvalises kohas koos instruktoriga alustada.
„Edasijõudnutele on Eestis olemas maailmatasemel suure surfilainega kohad Ristna ja Vääna, ida
pool ka Narva-Jõesuu ja Mahu,“ rääkis Penny, kuid lisas, et seal tugeva tuulega merele minnes tuleb
arvestada, et abi pole eriti loota, sest sellistes oludes on keeruline toime tulla ka päästjatel. Peedu
lisas, et ekstreemsemad kohad on ka Paldiski panga alune ning Panga pank ja Tagaranna ots
Saaremaal.
Seiklus- ja ekstreemsurfikohad
Tänapäevane veespordiriietus lubab surfata aastaringselt – kuni jää laual liuglemist segama ei hakka.
Ekstreemsed olud pole siiski igaühele ning purjelauakooli noori raskete jääpankade vahele seilama ei
saadeta. Penny on aga tuntud oma eksperimentide poolest ning tema jaoks pole ületamatu ei
tormine Soome laht ega tuulevaikne Emajõgi. Jaanuaritormi suurvee ajal surfas ta näiteks
Lauluväljaku parklas. Kel rohkem seiklushimu, võib lauaga liuglemist proovida ka näiteks Soomaa
üleujutatud põldudel ja metsades või tulvavete aegu linnatänavatel.
Penny rõhutas, et täiesti uued võimalused avab surfajale talv. Kui külmunud vett ehk lund ja jääd
leidub kõikjal, sõidetakse nii lohede, purjede kui wing’de jõul. Liulaudadeks kõlbavad lumelauad,
mäesuusad, uisud ja spetsiaalsed kelgud, kuid jääpurjeka uisud on purjetamiseks alla pandud isegi
kabaveoks mõeldud puidust euroalusele.
„Talvel lume ja jää peal laienevad surfivõimalused veelgi ja mõnd asja on talvel oluliselt lihtsam
õppida, näiteks lohe taltsutamist,“ rääkis surfaja. Jääsurfis on eestlased aga koguni nii tublid, et 2019.
aastal tõi Hiiuma surfiklubi purjetamisõpetaja Boris Ljubtšenko USA-st selle võistlusklassi
maailmameistrimedali.

Surfisport on ohutu, kui seda õigesti teha
Surfikoolitajad rõhutavad, et õigesti harrastades on veespordialad üldiselt ohutud.
„Õnnetused, millest siin aegajalt kuuleme, tulevad enamasti ikka sellest, et surfiharrastuse massilise
kasvu juures jätavad inimesed ohutusreeglitega tutvumata või siis järgivad neid pealiskaudselt.
Kahjuks on inimestel sageli merest kehv arusaam ja SUP-laud tekitab tunde, et oi kui lihtsalt saab
merele. Ja siis suures vaimustuses jäetakse päästevest ja kalipso selga panemata, turvapael jääb lahti
või unustatakse see üldse kaldale ja ka tuulesuunale ei pöörata tähelepanu. Nii nad massiliselt
päästjate klientideks satuvadki,“ kirjeldas Penny.
Kui SUP liigub sõitja lihasjõul, siis purjelaud ja lohe on juba tuulealad, mille ise selgeks õppimine on
ohtlik ja ajamahukas.
„SUP-lauast järgmine aste võiks olla suurem purjelaud, millega saab iga ilmaga tiksuda, aga mõistlik
oleks ikkagi vastav koolitus läbida. Purjelaud Techno 293 on tänaseni nii olümpiapurjelaua kui lohe
ametlik ettevalmistusklass, mida harrastades saab tuulesuunad ja sõidukursid hästi selgeks,“ rääkis
Penny. Lohega sõitma hakkamiseks soovitab ta varasema purjetamiskogemuseta harrastajatel
kindlasti läbida põhjalik kursus, mille käigus tehakse asjad selgeks.
„Saab ka ise, aga siis tuleb arvestada, et esimestel nädalatel peab väga palju ujuma,“ muigas Penny.
Kes mis varustuse juurde jääb, on tema sõnul maitseasi. Oma lemmik-surfiklassiks peab ta aga kõige
värskeimat surfitoodet ehk wing-foil lauda.
„Veealuse tiivaga laud ja wing-puri võimaldavad surfata ka vaikse tuulega ning sõidutunde koguneb
kõige rohkem,“ märkis surfiekspert.

Surf kui teraapiaviis
No Work Surf Club ja Surfikaubamaja eestvedaja Andreas Aas ütles, et kummaline nimi tuleneb
põhimõttest, et klubi asutades ei tahtnud ta kindlasti endale järgmist töökohta luua. Klubi tegeleb
tänaseks lohesurfi ja SUP-laua koolitustega, reisikorralduse ja rannaklubide haldamisega Kakumäel ja
Püünsis, kuid Aasa sõnul tehakse seda kogukonnategevusena, hobina.

„Surfamine on kirg, sellega seotud tegevused ei tohi muutuda tööks. See peab olema just
eemaldumine tööst, lõõgastumine ja nauding. Meie klubil on juba üle 60 liikme, energia on olemas,
noored on peale tulnud ja tegevus laieneb,“ rääkis Aas. Ka Kristel Oitmaa rõhutas, et kuigi
olümpiapurjetamine on tõsine tippsport, on surfamise positiivne mõju tervisele tõestatud ning
eelkõige vaimsele tervisele on purjetamine ja surfamine väga head.

„Noored on rääkinud, et juba paar tundi vee peal võtab pinged maha, viib argimured,
kooliprobleemid ja konfliktid meelest ning annab enesekindlust ja elurõõmu. Euroopa Liit koguni
rahastab selliseid rekreatsiooni projekte, sest surf on üks parim ennetusviise mitmesuguste
probleemide vastu,“ rääkis Oitmaa.

INFOKAST
Eestis harrastatavad surfispordi liigid

• Klassikaline purjelaud
  o Svertlaud, sealhulgas Techno 293
  o Slaalom
  o Formula
  o Vabastiil-lainesõit
  o Foiliv purjelaud
• Lohesurf
  o Twin-tip
  o Ühesuunaline
  o Jala-aasadeta ehk strapless
  o Kitefoil
• Wing
  o wingfoil
• Lainelaud
• Aerulaud SUP

Eesti tuntumad surfikohad

• Sile ja soe vesi
  o Püünsi
  o Topu
  o Väike Väin
  o Haapsalu laht
• Turvaline liivarand
  o Pirita
  o Pärnu
  o Valgeranna
  o Mändjala
  o Klooga
  o Laulasmaa
  o Kakumäe
  o Peraküla
  o Roosta
• Suur murdlaine
  o Ristna
  o Kalana
  o Vääna
  o Panga pank
  o Harilaid
  o Mahu
  o Narva-Jõesuu

• Siseveekogud

o Harku järv
o Maardu järv
o Võrtsjärv
o Saadjärv

• Eripärasemad kohad
  o Rohuküla – kivine rand parvlaevatee ääres
  o Munalaiu – Manilaiu vaheline kitsas mudane väin
  o Varbla sadama muulitagune
  o Oosääre tagune sileda vee kanal Läänemaal

Postimehe artikkel “Merised rõõmud. Eestis saab surfilaua vette pista igal pool”

Autor: Jaano Martin Ots